pühapäev, 22. november 2009

Pliiatsi teritamine

Pliiatseid on väikesel käel kõige kergem teritada teritajaga. Kuna tulemus sõltub nii pliiatsi kvaliteedist kui teritajast, siis kummagi pealt kokku hoida ei tasu.

Kvaliteetset pliiatsit on kergem teritada, kui mittekvaliteetset. Kuigi musti lambaid võib olla ka kallimate pliiatsite karbis.


Minu tütre Levlizi TRILINO karbis on üks heleroheline pliiats, mida on pea võimatu teritajaga teritada - pliiatsi puiduosa rebeneb pidevalt ja see omakorda lõhub tera või jätab liiga palju tera nähtavale ja väike kohmakas käsi vajutab tihtipeale liiga kõvasti just sinna poole, kust puiduosa puudu.


Oluline on terav ja hea teritaja. Üleüldse soovitatakse pliiatseid teritada noaga - lõhub vähem pliiatsit, aga väikesele lapsele ei anna paberinuga kätte, et terita nüüd. Inimkatseid me ei tee.


Minul on praegu Mapedi väike metallist ovaalse läbilõikega teritaja, mis on mind mitu head aastat teeninud, veel ei näita kulumise märke. Eks see paistab, mis ta teeb selleks ajaks, kui plaadi materjali kokku oleme saanud. Kuigi plikadele meeldivad igasugu roosad ja printsesside ja millega iganes teritajad, kipuvad need üsna kiiresti nüriks muutuma.


Meid õpetas Tartu Kunstikooli joonestamise õppejõud pliiatsit teritama: terita pliiats nii, et pliiatsi süsist jääks nähtavale umbes 1 cm ja puiduosast 2 cm. Nii saab pliiatsi tera noaotsaga eriti teravaks ja tegelikult ei saa nii liiga kõvasti pliiatsile peale vajutada!


Pliiatsi teritajaga teritamisest alles jäänud "sodi" korja kokku. Nendest "rõngastest" saab vahvaid pilte kokku liimida.

Kommentaare ei ole: